Cesare Pugni ballett, Victor Hugo romaani „Jumalaema kirik Pariisis“ ainetel, kahes vaatuses

Erik Sapajevi nim. Marimaa Ooperi- ja Balletiteater

Originaalkoreograafia: Jules Perrot/Marius Petipa
Ballettmeister-lavastaja: Konstantin Ivanov
Libreto: Konstantin Ivanov Victor Hugo romaani „Jumalaema kirik Pariisis“ ainetel
Lavakujundus: Konstantin Ivanov, Tatjana Giljazova
Kostüümikunstnik: Tatjana Izõtševa
Valguskunstnik: Anatoli Nikolajev Ballettmeistri assistendid: Alla Aleksandrova, Olga Komleva, Ksenia Tsaregorodtseva

Peaosades: Olga Tšelpanova, Konstantin Korotkov, Dmitri Kogan, Kirill Paršin, Jekaterina Baibajeva või Marina Maksimova, Stanislav Aleksandrov.
Esmaettekanne maailmas: 1844. aastal Londoni Kuninglikus Balletiteatris
Selle versiooni esmaettekanne: 2011. aastal Joškar-Olas
Ballettmeister-lavastaja Konstantin Ivanov: „Meie lavastus on (võrreldes paljude teistega ) lähemal Hugo romaanile ja ehedatele  inimlikele tunnetele. Me oleme paljust liigsest, sealhulgas romantilistest klišeedest, loobunud. Meie lavastuses on kõigil tegelastel olulised rollid. Tihti loobutakse poeedi rollist, see aga lagundab ära terve süžee. Meie libreto näitab keerulisse olukorda sattunud mustlasneiu Esmeraldat ja teda ümbritsevaid inimesi. Keskaja vaimu, usu ja võimu esindajad – poeet Gringoire, ülemdiakon Frollo ja vahtide ülem Phoebus on viletsad inimesed oma suurte nõrkustega. Ka küürakas kellamees Quasimodo ei küündi hingeilu poolest Esmeralda tasemeni ega suuda teda aidata – ja nii jääbki liig kärsitult oma õnne püüdnud neiu julma saatusega silmitsi.

Sisukirjeldus:
Esmeralda paneb oma kauni välimuse, võrratu tantsuoskuse ja õilsa hingega paljud endasse armuma. Salaja ihaldab teda ka ülemdiakon Frollo. „Imede õues“ päästab neiu saamatu poeet Gringoire´, keda hulgused tahavad hukata, lubades mehega abielluda.
Hingevalust hullunud vana naine Gudula leinab oma pisitütart, kelle mustlased temalt kunagi röövisid. Ülemdiakon Frollo, kelle hinge lõhestab ühelt poolt tsölibaadivanne ja teisalt meeletu kiindumus mustlastüdrukusse, saadab oma käsilase Quasimodo tütarlast kinni võtma. Esmeralda pääseb tänu vahtide ülem Phoebusele, kes annab talle mälestuseks oma räti. Vahtkond peksab armutult Quasimodot, aga Esmeralda astub ta eest välja. Quasimodo on neiu õilsast hingest lummatud.
Phoebusest on huvitatud rikas neiu Fleur, kelle juures toimub piduõhtu. Ohvitser märkab aga rõdult tantsijannat ja kutsub Esmeralda neile esinema. Rikkad neiud on ohvitseri avalikust tähelepanust tantsijanna vastu puudutatud. Phoebus määrab Esmeraldale kohtumise.
Teel Esmeralda juurde pakub Frollo Phoebusele raha, et võiks nende kohtumist salaja jälgida. Armukadedusehoos tormab Frollo oma peidikust välja ja lööb Phoebusele noa selga. Esmeralda võetakse kinni ja teda ootab hukkamine. Quasimodo päästab neiu valvurite käest ja viib Jumalaema kiriku all olevasse peiduurkasse. Ainult siin saab neiu olla väljaspool hädaohtu. Frollo aga teab sedagi kohta ja, anudes Esmeraldalt armastust, tahab temaga koos Pariisist põgeneda. Esmeralda ei või oma armastatu tapjat kannatada. Samal ajal ründab kirikut hullunud pööbel, et Esmeraldat kätte saada. Poeet, Frollo ja Esmeralda põgenevad. Kuna aga neiu vaimulikku vaid põlgab, viskab too Esmeralda hullu Gudula käte vahele. Vihatud mustlasneiut tuuseldades avastab naine tema kaelast samasuguse sussikese, mida kannab isegi – ta on leidnud oma tütre. Frollo tapmiskatse üle elanud ohvitser Phoebus annab käsu Esmeralda kinni võtta. Neiu on õnnelik, et näeb veelkord oma armastatut… mis sest, et teel hukkamisele. Quasimodo õiendab arved alatu Frolloga.

Kestvus: 2 tundi