David Tuhmanovi ooper 

Ooperiteater Helikon, lavastaja Dmitri Bertman, Moskva

Garsington Opera (Suurbritannia) ja Birgitta Festivali ühisprojekt

Dirigent: Eri Klas
Lavastaja: Daniel Slater
Kunstnik: Leslie Travers
Valguskunstnik: Bruno Poet
Liikumisjuht: Ran Arthur Braun
Osades: Aile Asszonyi, Joshua Bloom, Natasha Jouhl, Callum Thorpe, Jesus Leon, Mary Bewan, Koit Soasepp jt.
Tallinna Kammerorkester
Festivalikoor

Esmalavastus maailmas: 1787.aastal Prahas
Selle versiooni esmalavastus: 2. juunil 2012 Garsington Operas, Oxfordis

Don Giovanni Garsingtonis
Don Giovanni vajab naisi nagu teised mehed vajavad sööki ja jooki. Tema ninasõõrmed hakkavad tõmblema mööduva naisterahva vähimagi lõhna peale; omamise kirg haarab teda tervikuna. Ooperi alguses peab ta vaevu vahet oma ohvri isa külmaverelise tapmise ja uute vallutuste otsimise vahel.
Kui Mozarti jõuline muusika jõuab kliimaksini, saavad Don Giovanni maised ohvrid ta kätte ja hauatagused jõud toovad kaasa lõpliku kättemaksu.

Lavastaja Daniel Slater:
Itaalia suur 20. sajandi helilooja Luigi Dallapiccola nimetab “Don Giovannit“ kõige ilusamaks kiillauseks ooperite seas – komtuuri surma ja tema üleloomuliku taasilmumise vahel ooperi lõpus ei toimu Dallapiccola väitel õieti midagi, mis tegelikult süžeed mõjutaks: kõik tegelased räägivad don Giovannile kättemaksust, aga õnnestub see vaid komtuuril.
Aga mis juhtuks, kui sisu oleks komplitseeritum – mis siis, kui kaasata naine, tema kihlatu ja tema armastatu, ning faabula jõuaks hävitava ning saladusliku armukolmnurgani? Kui isa saaks teada, kavandaksid tütar ja tema armastatu isa tapmise; kui kihlatu saaks teada, nõuaks ta revanši. Meie lavastus eemaldab Dallapiccola kiillause, jutustades ebatavaliselt kauni muusika kaudu tragikoomilise loo Annast, Ottaviost ja Giovannist.
Vastukaaluks tänapäevaselt glamuursele lavakujundusele kujutame meie ooperite kurikuulsaima võrgutaja hedonistliku elu viimast päeva, ja seda, kuidas ta kukerpallitab vabatahtlikult hullusesse. Kunstnikutöö loob maailma, milles teised tegelased tiirlevad ümber don Giovanni, nagu planeedid ümber tähe. Lavadekoratsioonid moodustavad peidetud sissepääsude labürint-süsteemi, hermeetiliseks tihendatud ruumi, millest põgenemiseks ei tundu jõudu olevat kellelgi.

Garsington Opera (Suurbritannia) ja Birgitta Festivali ühisprojekt

Dirigent: Eri Klas
Lavastaja: Daniel Slater
Kunstnik: Leslie Travers
Valguskunstnik: Bruno Poet
Liikumisjuht: Ran Arthur Braun
Osades: Aile Asszonyi, Joshua Bloom, Natasha Jouhl, Callum Thorpe, Jesus Leon, Mary Bewan, Koit Soasepp jt.
Tallinna Kammerorkester
Festivalikoor

Esmalavastus maailmas: 1787.aastal Prahas
Selle versiooni esmalavastus: 2. juunil 2012 Garsington Operas, Oxfordis

Don Giovanni Garsingtonis
Don Giovanni vajab naisi nagu teised mehed vajavad sööki ja jooki. Tema ninasõõrmed hakkavad tõmblema mööduva naisterahva vähimagi lõhna peale; omamise kirg haarab teda tervikuna. Ooperi alguses peab ta vaevu vahet oma ohvri isa külmaverelise tapmise ja uute vallutuste otsimise vahel.
Kui Mozarti jõuline muusika jõuab kliimaksini, saavad Don Giovanni maised ohvrid ta kätte ja hauatagused jõud toovad kaasa lõpliku kättemaksu.

Lavastaja Daniel Slater:
Itaalia suur 20. sajandi helilooja Luigi Dallapiccola nimetab “Don Giovannit“ kõige ilusamaks kiillauseks ooperite seas – komtuuri surma ja tema üleloomuliku taasilmumise vahel ooperi lõpus ei toimu Dallapiccola väitel õieti midagi, mis tegelikult süžeed mõjutaks: kõik tegelased räägivad don Giovannile kättemaksust, aga õnnestub see vaid komtuuril.
Aga mis juhtuks, kui sisu oleks komplitseeritum – mis siis, kui kaasata naine, tema kihlatu ja tema armastatu, ning faabula jõuaks hävitava ning saladusliku armukolmnurgani? Kui isa saaks teada, kavandaksid tütar ja tema armastatu isa tapmise; kui kihlatu saaks teada, nõuaks ta revanši. Meie lavastus eemaldab Dallapiccola kiillause, jutustades ebatavaliselt kauni muusika kaudu tragikoomilise loo Annast, Ottaviost ja Giovannist.
Vastukaaluks tänapäevaselt glamuursele lavakujundusele kujutame meie ooperite kurikuulsaima võrgutaja hedonistliku elu viimast päeva, ja seda, kuidas ta kukerpallitab vabatahtlikult hullusesse. Kunstnikutöö loob maailma, milles teised tegelased tiirlevad ümber don Giovanni, nagu planeedid ümber tähe. Lavadekoratsioonid moodustavad peidetud sissepääsude labürint-süsteemi, hermeetiliseks tihendatud ruumi, millest põgenemiseks ei tundu jõudu olevat kellelgi.

Giacomo Puccini ooperid

Boriss Pokrovski nimeline Kammermuusikateater, Moskva

MANTEL

Giuseppe Adami libretto Didier Goldi näidendi La Houppelande ainetel.
Lavastaja: Boriss Pokrovski, Igor Merkulov
Dirigent: Vladimir Agronski
Kunstnik: Stanislav Benediktov

„Mantel“, „Õde Angelika“ ja „Gianni Schicchi“ moodustavad koos triloogia Il trittico.
Esmaettekanne maailmas: 1918. aastal New Yorgis
Selle versiooni esmaettekanne: 2002.aastal Moskvas

Puccini „Mantel“, nagu ka paljud teised ooperid lavastati esmakordselt Venemaal just Kammermuusikateatris. See teos kuulub ooperiliteratuuris verismi (eheda tõe ilustamata käsitlemise) ajajärku. Ooperi süžee on üdini veristlik – peremees kahtlustab oma naist petmises, ja kui kahtlused tõeks osutuvad, tapab armukese ning keerab ta keha mantli sisse. Sellele vaatamata on ooper kaugel lihtsustatud sirgjoonelisusest ja tundeliialdustest.
Puccini loob tõelise muusikalise draama, täites muusikaliste vahenditega melodramaatilist süžeed. Helilooja avab sügavalt tegelaste psühholoogiat ja annab olustikulistele detailidele sümboolse tähenduse.
„Mantli“ muusikas võib leida isegi impressionistlikke jooni, aga tervikuna on see tõeline neorealismi eelkäija. Selles võtmes on teos Kammerteatris ka lavastatud.

Sisukirjeldus
Seine’i kaldal olev pargas. Peremehe naine – elurõõmus ja vabadusejanuline pariislanna Giorgetta on armunud noorde laadijasse Luigisse. Nad on leppinud kokku kohtumise – ja signaaliks on süüdatud laternatuli.
Michele, tema abikaasa, tunneb juba mõnda aega, et  Giorgetta tunded tema vastu on jahenenud. Naine on tüdinenud nende üksluisest elust ja igatseb lõbusa Pariisi järele. Michele püüab talle meelde tuletada nende õnnepäevi, kui sai koos laia mantli all kai ääres istutud. Mantlist ei lahku Michele iial – see on tema jaoks Giorgetta armastuse sümbol.
Aga Giorgetta jääb mehe palvetele kurdiks. Jäänud üksi, süütab naine tulukese, ja lubava märguande peale saabub Luigi, et järgneda armastatu kutsele. Michele aimab seda ette, ja tapab armukadedusehoos saabuva mehe ning katab ta keha oma mantliga.
Tulnud uuesti kaile, et kohtuda oma kallimaga, näeb Giorgetta hoopis Michelet. Abikaasa teeb talle „kingituse“ – tõstab oma mantli üles, ja Giorgetta tunneb ära Luigi surnukeha. Õudusega langeb naine oma armsama kehale.

GIANNI SCHICCHI
Ühevaatuseline ooper Giovacchino Forzano libreto Dante „Jumaliku komöödia“ põhjal

Lavastajad: Boris Pokrovski, Valeri Fedorenko
Dirigendid: Vladimir Agronski, Aleksei Vereštšagin
Kunstnik: Stanislav Benediktov

Süžee aluseks on Dante „Jumaliku komöödia“ 30. laul, mis räägib Firenze kodanikust, petis Giannist, kes mängis surivoodil olevat rikkurit ja lasi koostada valetestamendi. Tundub olevat klassikaline jant, kuidas üks petis teise üle kavaldab. Puccini kujutab aga peategelast varjamatu sümpaatiaga, kuna ta ei tegutse mitte ainult omakasu, vaid armunute – oma tütre ja tema peigmehe – hüvangu nimel. Peigmees on nimelt kadunukese sugulane. Koos Verdi „Falstaffiga“ lõpetab see teos Itaalia opera-buffa žanri võidukäigu. Teos on eelkõige ansambliooper  ja sellest seisukohast võttes ei saa selle esitamiseks paremat truppi kui Kammermuusika-teatri oma ollagi.

Sisukirjeldus:
Enne surma pärandas mõjukas Firenze sinjoor Buoso Donati kogu oma hiigelsuure varanduse kloostrile. Sugulased ei taha sellega leppida ja otsustavad varjata üldsuse eest Gianni surma ning testamendi ümber teha.
Vastutasuks, et Buoso sugulane Rinuccio abiellub tema tütrega, nõustub Gianni ise surivoodil koha sisse võtma ja dikteerima testamendi kohalekutsutud notarile.
Kaval Gianni aga muudab käigupealt kokkuleppeid – Buoso Donati nimel teatab ta, et jätab kogu oma raha vanale sõbrale Gianni Schicchile – see tähendab iseendale. Buoso sugulasi haarab õudus, aga nad ei saa kuidagi Schicchit paljastada, sest sellega tunnistaks nad üles pettuse. Testament jõustub. Schicchi ajab kõik sugulased Donati majast välja ja õnnistab ise oma tütre abielu tema armastatud Rinuccioga.

Boris Pokrovski  on legendaarne vene ooperilavastaja, kelle nimega seostuvad vene ja ka välismaise ooperikultuuri olulised leheküljed.
Ta oli epohhiloova teatriguru Stanislavski järgija, teatrilegendide Meierholdi ja Tovstonogovi õpilane ning kursusekaaslane ja helilooja Šostakovitši sõber. Tema lavastused andsid elu paljudele verivärsketele või unustatud teostele. Ta oli Prokofjevi kõigi ooperite esmalavastaja.
Pokrovski töötas Moskva Suures Teatris 1943-1982, alates 1952. aastast pealavastajana. Nõukogude Liidu tähtsaimas teatris sündis tema käe all üle 40 ooperilavastuse.
1949. aastast õpetas ta GITISes – tema andest ja meisterlikkusest sai osa mitmeid ooperiartistide ja
-lavastajate põlvkondi.

Kui Pokrovski rajas 1972. aastal Kammermuusikateatri, ei olnud neil veel oma maja. Esimesed lavastused valmisid erinevates Moskva saalides. Teater sai oma maja alles nelja aasta pärast. Trupi moodustasid GITISe üliõpilased – Pokrovski kasvandikud.
Pöördelise tähtsusega lavastuseks sai noore trupi elus Šostakovitši „Nina“ – ületamatu lavastajašedööver, mis kujunes teatri visiitkaardiks. Teatri muusikaliseks juhiks sai sama legendaarne dirigent – maailmakuulus Gennadi Roždestvenski. Oma tegevuse esimestest päevadest peale sai teatrist esimene ja paljudeks aastateks ka ainus kaasaegse ooperi laboratoorium tollases NL-is. Nad tõid lavale nii kodumaiseid kui ka välismaiseid ooperirariteete.

Boriss Pokrovski nimeline Kammermuusikateater, Moskva

Lavastaja: Boriss Pokrovski
Ajaloolise esietenduse dirigent: Gennadi Roždestvenski
Dirigendid: Vladimir Argonski, Aleksei Vereštšagin
Kunstnik: Viktor Tatalai
Liikumisjuht: Lidia Talankina
Libretto: Jevgeni Zamjatin, German Ionin, Aleksander Preiss ja Dmitri Šostakovitš

Esmalavastus maailmas: 1930. aastal Leningradis
Selle versiooni esmalavastus: 1974. aastal Moskvas

Ammu-ammu, täpsemalt 20. sajandi 20-ndate aastate lõpus, võttis veel verinoor Šostakovitš äkki kätte ja kirjutas ooperi „Nina“, mis põhineb Gogoli samanimelisel „Peterburi jutustusel“. Lugu räägib sellest, kuidas major Kovaljovi juurest laseb jalga tema isiklik nina ja millised sekeldused sellega kaasnevad. Noore geeniuse poolt muusika keelde pandud lugu tuli suhteliselt ebakonventsionaalne: 20-ndate aastate esteetiline vabadus hakkas muunduma 30-ndate süngeks hulluseks. Sellepärast kadus „Nina“ pärast Leningradi Väikese teatri esietendust isamaa lavadelt, kuni ilmus 1974.aastal lavastaja Pokrovski ja dirigent Roždestvenski abil välja uuesti Kammerteatris.
Just „Ninale“ sai osaks saada selle teatri tunnus-lavastuseks – nii nagu MHATile oli kord Tšehhovi „Kajakas“. „Nina“ elab lavaelu juba 36 aastat, seda on mängitud üle 300 korra ja erakordse menuga näidatud paljudes maades.
Kõige hämmastavam on, et lavastus pole põrmugi vananenud ja seda mängitakse samasuguse hasardiga, nagu palju aastaid tagasi. Kuigi „Ninast“ on läbi käinud juba mitu põlvkonda Kammerteatri artiste, teeb kaasa ka mitmeid esietendustel osalenud näitlejaid, kelle järgi siis “häälestavad“ end nooremad. Gogoli sõnul: “Kes mida ka ei räägiks, aga selliseid asju juhtub vahel ilmas – harva, aga juhtub.“

Sisukirjeldus
Ühel hommikul  avastab kolledži assessor, et tal on nina kaduma läinud. Kovaljov  annab „jooksikust“ teada politseile. Aga Peterburgis liiguvad samal ajal ringi kuuldused mingist Ninast, mis omapead ringi rändab – keegi on seda näinud Nevski prospektil, keegi Suveaias. Politseinikud  jooksevad üksteist jalust maha, otsides ärakaranud Nina. Nende pingutused kannavad lõpuks vilja – Nina arreteeritakse pealinnast väljasõidu ajal. Politseinikud tagastavad Nina selle seaduslikule omanikule, aga see ei taha kuidagi õige koha peale tagasi kasvada.
Ja isegi arst ei ole suuteline aitama. Siis hakkab Kovaljov oma õnnetuses süüdistama staabikapteni prouat Podtotšinat, et viimane tegutseb Kovaljovi vastu, sest mees keeldub abiellumast tema tütrega. Tundub, et pääseteed pole, aga – ühel hetkel naaseb Nina ise oma kohale.
Õnnelik Kovaljov suundub viivitamatult jalutuskäigule – elul on jälle mõte.

Boris Pokrovski  on legendaarne vene ooperilavastaja, kelle nimega seostuvad vene ja ka välismaise ooperikultuuri olulised leheküljed.
Ta oli epohhiloova teatriguru Stanislavski järgija, teatrilegendide Meierholdi ja Tovstonogovi õpilane ning kursusekaaslane ja helilooja Šostakovitši sõber. Tema lavastused andsid elu paljudele verivärsketele või unustatud teostele. Ta oli Prokofjevi kõigi ooperite esmalavastaja.
Pokrovski töötas Moskva Suures Teatris 1943-1982, alates 1952. aastast pealavastajana. Nõukogude Liidu tähtsaimas teatris sündis tema käe all üle 40 ooperilavastuse.
1949. aastast õpetas ta GITISes – tema andest ja meisterlikkusest sai osa mitmeid ooperiartistide ja -lavastajate põlvkondi.

Kui Pokrovski rajas 1972. aastal Kammermuusikateatri, ei olnud neil veel oma maja. Esimesed lavastused valmisid erinevates Moskva saalides. Teater sai oma maja alles nelja aasta pärast. Trupi moodustasid GITISe üliõpilased – Pokrovski kasvandikud.
Pöördelise tähtsusega lavastuseks sai noore trupi elus Šostakovitši „Nina“ – ületamatu lavastajašedööver, mis kujunes teatri visiitkaardiks. Teatri muusikaliseks juhiks sai sama legendaarne dirigent – maailmakuulus Gennadi Roždestvenski. Oma tegevuse esimestest päevadest peale sai teatrist esimene ja paljudeks aastateks ka ainus kaasaegse ooperi laboratoorium tollases NL-is. Nad tõid lavale nii kodumaiseid kui ka välismaiseid ooperirariteete.

Cesare Pugni ballett, Victor Hugo romaani „Jumalaema kirik Pariisis“ ainetel, kahes vaatuses

Erik Sapajevi nim. Marimaa Ooperi- ja Balletiteater

Originaalkoreograafia: Jules Perrot/Marius Petipa
Ballettmeister-lavastaja: Konstantin Ivanov
Libreto: Konstantin Ivanov Victor Hugo romaani „Jumalaema kirik Pariisis“ ainetel
Lavakujundus: Konstantin Ivanov, Tatjana Giljazova
Kostüümikunstnik: Tatjana Izõtševa
Valguskunstnik: Anatoli Nikolajev Ballettmeistri assistendid: Alla Aleksandrova, Olga Komleva, Ksenia Tsaregorodtseva

Peaosades: Olga Tšelpanova, Konstantin Korotkov, Dmitri Kogan, Kirill Paršin, Jekaterina Baibajeva või Marina Maksimova, Stanislav Aleksandrov.
Esmaettekanne maailmas: 1844. aastal Londoni Kuninglikus Balletiteatris
Selle versiooni esmaettekanne: 2011. aastal Joškar-Olas
Ballettmeister-lavastaja Konstantin Ivanov: „Meie lavastus on (võrreldes paljude teistega ) lähemal Hugo romaanile ja ehedatele  inimlikele tunnetele. Me oleme paljust liigsest, sealhulgas romantilistest klišeedest, loobunud. Meie lavastuses on kõigil tegelastel olulised rollid. Tihti loobutakse poeedi rollist, see aga lagundab ära terve süžee. Meie libreto näitab keerulisse olukorda sattunud mustlasneiu Esmeraldat ja teda ümbritsevaid inimesi. Keskaja vaimu, usu ja võimu esindajad – poeet Gringoire, ülemdiakon Frollo ja vahtide ülem Phoebus on viletsad inimesed oma suurte nõrkustega. Ka küürakas kellamees Quasimodo ei küündi hingeilu poolest Esmeralda tasemeni ega suuda teda aidata – ja nii jääbki liig kärsitult oma õnne püüdnud neiu julma saatusega silmitsi.

Sisukirjeldus:
Esmeralda paneb oma kauni välimuse, võrratu tantsuoskuse ja õilsa hingega paljud endasse armuma. Salaja ihaldab teda ka ülemdiakon Frollo. „Imede õues“ päästab neiu saamatu poeet Gringoire´, keda hulgused tahavad hukata, lubades mehega abielluda.
Hingevalust hullunud vana naine Gudula leinab oma pisitütart, kelle mustlased temalt kunagi röövisid. Ülemdiakon Frollo, kelle hinge lõhestab ühelt poolt tsölibaadivanne ja teisalt meeletu kiindumus mustlastüdrukusse, saadab oma käsilase Quasimodo tütarlast kinni võtma. Esmeralda pääseb tänu vahtide ülem Phoebusele, kes annab talle mälestuseks oma räti. Vahtkond peksab armutult Quasimodot, aga Esmeralda astub ta eest välja. Quasimodo on neiu õilsast hingest lummatud.
Phoebusest on huvitatud rikas neiu Fleur, kelle juures toimub piduõhtu. Ohvitser märkab aga rõdult tantsijannat ja kutsub Esmeralda neile esinema. Rikkad neiud on ohvitseri avalikust tähelepanust tantsijanna vastu puudutatud. Phoebus määrab Esmeraldale kohtumise.
Teel Esmeralda juurde pakub Frollo Phoebusele raha, et võiks nende kohtumist salaja jälgida. Armukadedusehoos tormab Frollo oma peidikust välja ja lööb Phoebusele noa selga. Esmeralda võetakse kinni ja teda ootab hukkamine. Quasimodo päästab neiu valvurite käest ja viib Jumalaema kiriku all olevasse peiduurkasse. Ainult siin saab neiu olla väljaspool hädaohtu. Frollo aga teab sedagi kohta ja, anudes Esmeraldalt armastust, tahab temaga koos Pariisist põgeneda. Esmeralda ei või oma armastatu tapjat kannatada. Samal ajal ründab kirikut hullunud pööbel, et Esmeraldat kätte saada. Poeet, Frollo ja Esmeralda põgenevad. Kuna aga neiu vaimulikku vaid põlgab, viskab too Esmeralda hullu Gudula käte vahele. Vihatud mustlasneiut tuuseldades avastab naine tema kaelast samasuguse sussikese, mida kannab isegi – ta on leidnud oma tütre. Frollo tapmiskatse üle elanud ohvitser Phoebus annab käsu Esmeralda kinni võtta. Neiu on õnnelik, et näeb veelkord oma armastatut… mis sest, et teel hukkamisele. Quasimodo õiendab arved alatu Frolloga.

Marimaa Riiklik Ooperi- ja Balletiteater

Dirigendid Eri Klas ja Mihhail Gerts, lavastaja Mai Murdmaa, solistid, ERSO, Rahvusooper „Estonia“ ooperikoor

“ Carmina Burana“ on üks 20. sajandi tähtteoseid – ühelt poolt kaasakiskuv ja vaimukas muusika, teisalt lihtsa keskaja inimese saatuse heitlikkust ning elurõõme kujutav tekst. „Aphrodite triumf“ koosneb hümnidest Kreeka armastusjumalanna ülistuseks. Eesti koreograafi 2012. aasta lavastus.

Esmaettekanne maailmas: 1937. aastal Frankfurdis
Selle versiooni esmaettekanne: 2012. aastal Joškar-Olas

Koreograaf-lavastaja Mai Murdmaa:
Carl Orffi vokaal-sümfoonilist kolmeosalist tsüklit („Aphrodite triumf“, „Catulli Carmina“ ja „Carmina Burana“) ühendab üks ja sama teema – armastus. Igas osas on autoril erinev lähtekoht. Orff justkui mõtiskleks selle teema üle, otsides oma kohta.
„Aphrodite triumfis“ on keskseks mees ja naine – pruut ja peigmees, kuid nende suhted ei ole tavapäraselt sirgjoonelised. Nii peigmees kui ka pruut on täis kahtlusi ja hirme – tee teineteise juurde on keeruline ja laheneb alles päris finaalis.
„Catulli Carmina“ on loodud rooma poeedi Catulluse luuletekstidele. Catullus igatseb täiuslikku armastust, mida ta näeb Lesbias, kes aga temaga vaid mängib, Catullus ent jääb oma armastuses kindlaks. See on Catulluse kannatuste rada armastuses.
„Carmina Buranas“ laulavad mungad elurõõmudest, millest nad on ilma jäetud. See on tsükli kõige elujaatavam teos, täis huumorit ja elu ennast.
Nagu eelnevast nähtub, oli armastuse problemaatika Orffile keeruline, samas igatsetud. Ta lähenes sellele süvitsi ja filosoofiliselt.

Carl Orffi „Carmina Burana” on 20. sajandi kuulsamaid teoseid, mille avakoorile “O Fortuna” on dramaatilisuselt ja võimsuselt vähe kõrvale panna.
„Carmina Burana“ on suurejooneline, särav, elu ja päikest ülistav lavaline oratoorium või kantaat.
1937. aastal koorile, solistidele ja orkestrile valminud teose aluseks on Baieri Alpides asuvast Benediktbeuerni kloostrist leitud XIII sajandi rändüliõpilaste ja nende rändmunkadest õpetajate luuletused, mis kõnelevad armastusest, loodusest ja veininautimisest.
Kuulajale avaldab mõju suurvormi dramaatiline võimsus ja muusika teatraalsus. Määravad on Orffi meloodia lihtsus ja erilise rütmi pulseeriv sugestiivsus. Barbaarse alge meisterlikult käsitluselt on see teos võrreldav vaid Stravinski „Püha kevadega”. „Carmina Buranast“ lausa purskuvad ürgne jõud ja energia. Laulude läbivaks ideeks on nautida täiel rinnal armastust, hoolimata sellest, mis saatus toob. Orff on ühendanud keskaegse ja tänapäevase ajatuks hümniks inimloomuse vitaalsusele.

18. sajandi alguses leiti käsikiri, mis sisaldas üliõpilaste, linnakodanike, munkade, rändmuusikute värsse ning laule – kõige rohkem leidus selles armastuslaule, satiirilisi laule ja joogilaule. Kogumik avaldati 1847. aastal pealkirja all „Carmina Burana“.
90 aastat hiljem sattus see saksa muusikateatri kujundaja, helilooja ja muusikapedagoogi Carl Orffi kätte. Orff valis kantaadi jaoks välja 25 teksti, mille läbivaks kujundiks on saatusejumalanna Fortuuna. Teos koosneb kolmest osast: „Kevad“, „Kõrtsis“ ja „Armastusest“.
Carl Orff nimetab oma muusikat „totaalseks teatriks” ja kirjeldab „Carmina Buranat“ kui „ilmalikke laule solistile ja koorile instrumentide ning maagiliste piltide saatel“. Teose iga tõlgenduse juures on tema sõnul peamine tuua välja dramaatiline jõud ja muusika teatraalsus .

Aphrodite triumf
„Nagu alati, kasvab mu muusikaline väljendusviis välja (teose) sõnadest“
„Aphrodite triumfis“ kombineerib Orff esimest korda Vana-Kreeka poeesiat ladinakeelsete värssidega. Aluseks on Catulluse pulmapoeemid, millesse on põimitud lõike Sappholt. Heliloooja uue väljendusrikka stiili tekkeks andis tõuke Kreeka keele laululine rikkus. Vastukaaluks eriliselt hõredale orkestripartiile järgib vokaalpartii Kreeka keele pisimaidki kõlalisi nüansse.
Põhirõhk on meloodial, rütmil ning orkestrivärvil – ja kõik see on teksti sõnade teenistuses (mis on pärit Catulluselt, Sappholt ja Euripideselt). Prevaleerivad raskepärane rütm ja lihtne meloodia on kõige olulisemad. Sellele vastanduvad pruudi ja peigmehe lüürilised, ilustatud fraasid.

Muusikaline kriminaaldraama täiskasvanutele kahes vaatuses

Ooperiteater HELIKON, Moskva

Lavastaja Dmitri Bertman

Mida kätkeb endas mustlastüdruk Carmeni armastus? Vabadust ja rõõmu, alandust ja surma? Kas see tunne võib olla kaunis ka neile, kes on sündinud korrumpeerunud linna aguli haisu, vere ja jäätmete keskel? Ooperilavastuses tõstatatud probleemid on kaugel Hispaania eksootilisest teatrist.

Lavastus on saanud Venemaa Rahvusliku Teatripreemia “Kuldne Mask” parima muusikateatri lavastuse ja parima naisrolli eest muusikateatris.

Alla 14 a. ei ole soovitatav.

Kestvus 2:55 vaheajaga

Muusikaline kriminaaldraama täiskasvanutele kahes vaatuses

Ooperiteater HELIKON, Moskva

Lavastaja Dmitri Bertman

Mida kätkeb endas mustlastüdruk Carmeni armastus? Vabadust ja rõõmu, alandust ja surma? Kas see tunne võib olla kaunis ka neile, kes on sündinud korrumpeerunud linna aguli haisu, vere ja jäätmete keskel? Ooperilavastuses tõstatatud probleemid on kaugel Hispaania eksootilisest teatrist.

Lavastus on saanud Venemaa Rahvusliku Teatripreemia “Kuldne Mask” parima muusikateatri lavastuse ja parima naisrolli eest muusikateatris.

Alla 14 a. ei ole soovitatav.

Kestvus 2:55 vaheajaga