Giacomo Puccini ooperid

Boriss Pokrovski nimeline Kammermuusikateater, Moskva

MANTEL

Giuseppe Adami libretto Didier Goldi näidendi La Houppelande ainetel.
Lavastaja: Boriss Pokrovski, Igor Merkulov
Dirigent: Vladimir Agronski
Kunstnik: Stanislav Benediktov

„Mantel“, „Õde Angelika“ ja „Gianni Schicchi“ moodustavad koos triloogia Il trittico.
Esmaettekanne maailmas: 1918. aastal New Yorgis
Selle versiooni esmaettekanne: 2002.aastal Moskvas

Puccini „Mantel“, nagu ka paljud teised ooperid lavastati esmakordselt Venemaal just Kammermuusikateatris. See teos kuulub ooperiliteratuuris verismi (eheda tõe ilustamata käsitlemise) ajajärku. Ooperi süžee on üdini veristlik – peremees kahtlustab oma naist petmises, ja kui kahtlused tõeks osutuvad, tapab armukese ning keerab ta keha mantli sisse. Sellele vaatamata on ooper kaugel lihtsustatud sirgjoonelisusest ja tundeliialdustest.
Puccini loob tõelise muusikalise draama, täites muusikaliste vahenditega melodramaatilist süžeed. Helilooja avab sügavalt tegelaste psühholoogiat ja annab olustikulistele detailidele sümboolse tähenduse.
„Mantli“ muusikas võib leida isegi impressionistlikke jooni, aga tervikuna on see tõeline neorealismi eelkäija. Selles võtmes on teos Kammerteatris ka lavastatud.

Sisukirjeldus
Seine’i kaldal olev pargas. Peremehe naine – elurõõmus ja vabadusejanuline pariislanna Giorgetta on armunud noorde laadijasse Luigisse. Nad on leppinud kokku kohtumise – ja signaaliks on süüdatud laternatuli.
Michele, tema abikaasa, tunneb juba mõnda aega, et  Giorgetta tunded tema vastu on jahenenud. Naine on tüdinenud nende üksluisest elust ja igatseb lõbusa Pariisi järele. Michele püüab talle meelde tuletada nende õnnepäevi, kui sai koos laia mantli all kai ääres istutud. Mantlist ei lahku Michele iial – see on tema jaoks Giorgetta armastuse sümbol.
Aga Giorgetta jääb mehe palvetele kurdiks. Jäänud üksi, süütab naine tulukese, ja lubava märguande peale saabub Luigi, et järgneda armastatu kutsele. Michele aimab seda ette, ja tapab armukadedusehoos saabuva mehe ning katab ta keha oma mantliga.
Tulnud uuesti kaile, et kohtuda oma kallimaga, näeb Giorgetta hoopis Michelet. Abikaasa teeb talle „kingituse“ – tõstab oma mantli üles, ja Giorgetta tunneb ära Luigi surnukeha. Õudusega langeb naine oma armsama kehale.

GIANNI SCHICCHI
Ühevaatuseline ooper Giovacchino Forzano libreto Dante „Jumaliku komöödia“ põhjal

Lavastajad: Boris Pokrovski, Valeri Fedorenko
Dirigendid: Vladimir Agronski, Aleksei Vereštšagin
Kunstnik: Stanislav Benediktov

Süžee aluseks on Dante „Jumaliku komöödia“ 30. laul, mis räägib Firenze kodanikust, petis Giannist, kes mängis surivoodil olevat rikkurit ja lasi koostada valetestamendi. Tundub olevat klassikaline jant, kuidas üks petis teise üle kavaldab. Puccini kujutab aga peategelast varjamatu sümpaatiaga, kuna ta ei tegutse mitte ainult omakasu, vaid armunute – oma tütre ja tema peigmehe – hüvangu nimel. Peigmees on nimelt kadunukese sugulane. Koos Verdi „Falstaffiga“ lõpetab see teos Itaalia opera-buffa žanri võidukäigu. Teos on eelkõige ansambliooper  ja sellest seisukohast võttes ei saa selle esitamiseks paremat truppi kui Kammermuusika-teatri oma ollagi.

Sisukirjeldus:
Enne surma pärandas mõjukas Firenze sinjoor Buoso Donati kogu oma hiigelsuure varanduse kloostrile. Sugulased ei taha sellega leppida ja otsustavad varjata üldsuse eest Gianni surma ning testamendi ümber teha.
Vastutasuks, et Buoso sugulane Rinuccio abiellub tema tütrega, nõustub Gianni ise surivoodil koha sisse võtma ja dikteerima testamendi kohalekutsutud notarile.
Kaval Gianni aga muudab käigupealt kokkuleppeid – Buoso Donati nimel teatab ta, et jätab kogu oma raha vanale sõbrale Gianni Schicchile – see tähendab iseendale. Buoso sugulasi haarab õudus, aga nad ei saa kuidagi Schicchit paljastada, sest sellega tunnistaks nad üles pettuse. Testament jõustub. Schicchi ajab kõik sugulased Donati majast välja ja õnnistab ise oma tütre abielu tema armastatud Rinuccioga.

Boris Pokrovski  on legendaarne vene ooperilavastaja, kelle nimega seostuvad vene ja ka välismaise ooperikultuuri olulised leheküljed.
Ta oli epohhiloova teatriguru Stanislavski järgija, teatrilegendide Meierholdi ja Tovstonogovi õpilane ning kursusekaaslane ja helilooja Šostakovitši sõber. Tema lavastused andsid elu paljudele verivärsketele või unustatud teostele. Ta oli Prokofjevi kõigi ooperite esmalavastaja.
Pokrovski töötas Moskva Suures Teatris 1943-1982, alates 1952. aastast pealavastajana. Nõukogude Liidu tähtsaimas teatris sündis tema käe all üle 40 ooperilavastuse.
1949. aastast õpetas ta GITISes – tema andest ja meisterlikkusest sai osa mitmeid ooperiartistide ja
-lavastajate põlvkondi.

Kui Pokrovski rajas 1972. aastal Kammermuusikateatri, ei olnud neil veel oma maja. Esimesed lavastused valmisid erinevates Moskva saalides. Teater sai oma maja alles nelja aasta pärast. Trupi moodustasid GITISe üliõpilased – Pokrovski kasvandikud.
Pöördelise tähtsusega lavastuseks sai noore trupi elus Šostakovitši „Nina“ – ületamatu lavastajašedööver, mis kujunes teatri visiitkaardiks. Teatri muusikaliseks juhiks sai sama legendaarne dirigent – maailmakuulus Gennadi Roždestvenski. Oma tegevuse esimestest päevadest peale sai teatrist esimene ja paljudeks aastateks ka ainus kaasaegse ooperi laboratoorium tollases NL-is. Nad tõid lavale nii kodumaiseid kui ka välismaiseid ooperirariteete.

Kestvus: 59 mitutit ja 1 tund 02 minutit